18.03.2008

Sissejuhatus

Tere sõbrad. Kirjutan seda päevikut, kuna paljud on palunud, et ma seda teeksin – ma loodan, et selle abil saan anda teile edasi neid elamusi, mis minu elus toimuvad. Mu kirjutamisstiil võib olla väheke kummaline, vahel lapselikult naiivne ja vahel vihane, sest kui ühiskond ütleb mulle, et see, mida sa teha tahad, on võimalik ainult mingisugustele nii ja naasugustele väga erilise ajuga inimestele vms. jama, siis ma tõestan, et selleks pole vaja mingeid erilisi võimeid – tuleb ära teha ja mitte halada, miks ikkagi ei saa. Loodan, et keegi järgi ei hakka tegema. See on paras kolgatatee ka vahel olnud. Aga pole mind veel murtud – olen tugevam ja energilisem kui iial varem olnud olen.

18.03.2008 lahkusin ma Eestist sihiga kolida elama Küprosele. Eelmisel õhtul käisin veidi Pärnus ringi noorema õega, tuletasin mälestusi meelde ja nautisin viimast päeva Eestis, sest tagasi tulen ma siis, kui elu toob ja seda ma ei oska hetkel ette ennustada. Pakun välja et miinimum 6+ kuu pärast.

Pärnu – see on linn, kus ma üles kasvasin. Päris lapsepõlves viibisin palju maakodus, Sindis, aga kooli ajal juba ainult Pärnus.

Mu elus on olnud kolm saatuslikku pööret, mis kõik on nii mu eluviisi kui vaateid elule muutnud. Saatuslikud pöörded said alguse 2006-ndal aastal. Võiks öelda isegi nii, et üks raamat muutis mu suhtumist ellu.

Esimene saatuslik pööre

Esimene saatuslik pööre sai aga alguse sellest, et ma kolisin Tartusse elama. Ma olin interneti teel hakanud suhtlema ühe toreda tüdrukuga ja pärast pooleaastast suhtlemist ma otsustasin, et aitab – on aeg elus muudatus teha. Tagant järele mõeldes tundub see koomiline väheke, kuid ma ei kahetse üldse, et selle sammu ette võtsin. Sest ma vajasin vabadust, vajasin iseseisvust, vajasin neid katsumusi ja väljakutseid, mida pakub võõras linnas üksinda elamine. Võõras linnas, kus mul polnud tuttavaid.

Tollel ajal, kui ma Tartusse kolisin, töötasin ma K-Arvutisalongis. Eelmise aasta suvel (2007) aga sai mul villand samas kohas passimisest, samu ülesandeid täites ja absoluutselt ei kannata ma seda, kui keegi mind otseselt käsutab. Oli suvi, palav, päevad igavad, kliente ka õieti polnud ja loidus oli peal. Tüdimus, igavus, seisak, väsimus. Mulle tekitab tohutult stressi stagnatsioon või sama koha peal seismine, seikluste puudumine ja ühesugune elu. Ma ei kujuta ettegi, kuidas peaks olema võimalik 10 aastat järjest samas kohas elada ja samu asju teha iga päev. See on lihtsalt kohutav mu arust. Teine asi on siis, kui on pere ja ka siis tuleb vahel midagi põnevat ette võtta perega. Ennemini sureksin Alaskal külma kätte kui elaksin terve elu igavalt, ilma riske võtmata.

Teine saatuslik pööre

Ühel päeval ma arutasin töökaaslasega, et miks taluda seda seisakut. Mis takistab võtta midagi kasulikumat ette ajaga? Miks teha rutiinset tööd, kui sama ajaga saaks palju rohkem raha teenida ja lisaks sellele veel reisida? Sellest sündis idee hakata ehitajaks ja minna Soome. Nii pea, kui puhkus tuli, otsisin välja hulga kontakte ja hakkasin mõtlema, kuidas seda plaani saaks teostada. Selle tarvis ostsin ka endale auto, kuna ilma autota on raske ehitusmees olla. Sain nii auto kui töö ilma suurema vaevata.

16-ndal augustil läksingi Soome ja Turu linna kipsiseinu tegema. Umbes samal ajal hakkasin ka valuutaturul kauplemisega tegelema muude asjade kõrvalt. Soomega jätkates; esialgu oli päris raske, sest töö oli täiesti võõras, inimesed hoopis teistsuguse ellusuhtumisega kui müügimehed. Õlu ja viin oli seal peamine eluvesi, sellest sain ma aru. Mäletan, et üks perekond ostis igal õhtul kümnete purkide viisi õlut teleka vaatamise kõrvale. Väga oluline omadus ehitusmeestel on igatahes see, et nad lähevad läbi tule ja vee. Sõjaväes on ka kergem. Ega töö üksi polegi eriti raske – raske on kaheksakesi kolmetoalises korteris elada. Seda on raske kirjeldada – sellest ei saa enne aru, kui ise ei proovi.

Mulle meenub üks naljakas lugu seoses Soomega ja töömeestega – ehtsad meeste lapsikused, kui nad viina võtavad. Ühel päeval võeti köögis laua taga ühiselt viina. Mehi oli rohkemgi kui tavaliselt – mingid muud tuttavad olid külla tulnud jooma. Järgmisel päeval aga oli kempsupott jumala umbes. Ma ei saa aru, kas keegi mõtles ka või ei mõelnud, aga lasti kangemat sinna potti järjest juurde, kuni see oli juba poolenisti täis ja suurepärased asjad ujusid sees ringi.

Pärast paaripäevast joomatuuri aga otsustati, et tuleb see majandus seal ära koristada. Keegi süüd omaks ka ei tunnistanud, aga sinna sisse oli visatud hapukurgi mingisugune roots ja viimane oli kahekorra kuskile torusse kinni jäänud. Ämbriga tuli värki välja tassida lausa ja põrand ka ujus kogu krempli all. Aroomid olid meeliülendavad.

Võrreldes kõige muuga oli see amet muidugi rahapada, kuigi see on omaette teema. Lõpetasin ehitusega arved ära, kuna elu andis mulle pidevalt mõista, et midagi on valesti ja valesti ei ole mitte konkreetne firma, konkreetsed asjad – valesti on hoopis midagi muud. Ma avastasin, et mul on tekkinud stress, pinged ja isegi kauplemine läks tõsiselt allamäge.

Vaatasin siis enda elu väheke kõrvalt. Hakkasin mõtlema raha peale ja elu peale. Raha on kummaline asi. Raha tahab panna inimesed oma pilli järgi tantsu lööma ja ta panebki. Samuti avastasin, et ma ei võta asja enam mõnuga – mõtlen liiga palju rahalisele tulemusele. Kliimast oli ka kohutavalt kopp ees ja täiesti kindel olin, et Eestis ma enam tööd tegema ei kavatse hakata – see on end minu jaoks täielikult ammendanud ja ei soovi. Ei taha. Siis peab küll midagi väga väga olulist juhtuma, kui ma peaksin veel elu sees Eestis tööle asuma. Ma tegin otsuse – minu elu ei valitse raha. Mina valitsen oma elu. Ma saan riskidest aru ja vastutan võimalike tagajärgede eest, aga seni, kuni ma olen õnnelik ja saan teha seda, mida ma tõeliselt teha tahan, ma ei muretse.

Muretsemine on kõige mõttetum asi üldse. Vastutus ja muretsemine on kaks väga erinevat asja. Vastutus ilma muretsemiseta on progress. Muretsemine koos vastusega on sidrun - inimsidrun. Muretsemine lihtsalt muretsemise pärast on arulage.

Tartust lahkumine oli päris raske. Ma elasin seal imeilusas kodus, väga toreda perekonna hoole all. Julgeksin öelda jah, et hoole all. Mairi on vist ainus inimene, kes minust tõeliselt on hoolinud. Ta on mind oma targa nõuga palju aidanud ja ometi olen ma ka tihti ikka jäärapäiselt seda teinud, mida ise paremaks pean. Ega seda ei saagi mu puhul muuta. Mind lihtsalt ei anna eriti suunata – lähen ise nagu tramm ja vahel panen hooga vastu kiviseina nagu nalja. Aga ma tõusen püsti, muudan suunda ja läheb jälle sama lauluga edasi, ainult veidi ettevaatlikumalt, valusad eluvitsad ja kogemused juhendamas ning valgustamas teed.

Kolmas saatuslik pööre

Kolmas saatuslik pööre on täna. Päev, millal ma lahkusin Eestist. Ma olen palju kaalunud ja mõelnud. Olen läbi mõelnud ka kõige negatiivsemad stsenaariumid, olen uurinud riigi ajalugu, tausta, majanduslikku seisu, peamisi majandusharusid ja -sektoreid, kus kõige enam tööd on, otsinud paar eestlasest tuttavat koha peal ja teinud muud uurimistööd.

Täna hommikul ma ärkasin väga vara ja pakkisin viimased asjad kokku ning olin valmis minema. Vanem õde oli nii tore ning aitas mind ja ma sain autoga Tallinnasse. Tallinnas kohtusin oma kõige parema sõbraga – me oleme praktiliselt terve elu olnud sõbrad, juba alg-klassidest saati. Oleme palju asju koos teinud ja ma olen tõeliselt tänulik, Erkki, et sa tulid mind ära saatma. Suurim lugupidamine.

Hommik möödus huvitavalt. Ma pole kunagi lennukiga varem lennanud ega lennujaamaski käinud. Minu jaoks oli see päris põnev. Huvitav oli vaadata, kuidas lennukid maandusid ja õhku tõusid, sest kaugelt vaadates tundus, et neil pole ju üldse mingit hoogu sees – enne lõpeb rada otsa kui nad teist käikugi sisse hakkavad panema, aga oh imet, ei lõppenudki rada enne otsa.

Minult on mitmed inimesed küsinud, kas ma lendamist ei karda – ei karda. Mu arust ainus asi, mis lendamise juures karta on, saab ju olla surm eksole. Aga surma ja elamist ma ei karda – need kaks on sellised asjad, mida ei tule karta ja mõttetu on kumbagi pärast hirmu tunda. Ma olen selles täiesti veendunud. Minu jaoks on see nii vähemalt. Ma ei tea, kuidas teised arvavad.

Jõudis kätte hetk, kus astusin passi ja käsipagasi kontrollist läbi, relvad ja narkootikumid võeti mult ära ja siis sain minna edasi uksest, mis viis väravani nr. 2. Veidi oli veel aega ja tuli oodata. Lennuk oli akna all – nägi teine päris sale välja. Nagu tiibadega vibraator, ainult et palju suurem. Ma olen alati arvanud, et selliste tähtsate linnade vahel nagu Tallinn ja Varssavi liiklevad ikka mingid suured ja võimsad Boeingud ainult, aga too lennuk oli tõesti üllatuslikult väike. Andmete järgi, mida pardal uurisin, oli ta pea-aegu 30m pikk, tiibade kogulaiusega 20m, maksimaalne kiirus umbes 700km/h ja võimeline läbima ühe korraga 1300km.

Mu koht oli akna all. Mingist laiutamisest seal küll juttu ei saanud olla, aga sellest pole üldse miskit hullu, sest lennuk on lennuk ja peamine, et ta lendab. Enne väljumist stjuuardess käis õlgedest punutud korvikesega mööda vahekäiku ja pakkus mingeid hõbedasi pakikesi. Ma ei saanudki aru, mis asja ta seal pakub – mõtlesin, et need on teepakid. Võtsin ka ühe – miks mitte, tee vastu pole mul kunagi midagi, kui pakutakse. Aga pakis ei olnud üldsegi tee. Ei, ei, ka see mitte... Paki peal seisis hoopistükkis kiri “refreshing towel” vms. – ühesõnaga mingi niisutusrätik neile, kellel ootamatult palav võib hakata. Esimene kord on ikka esimene kord – tee asemel võtad rätiku.

Lendamise kõige põnevam osa on õhkutõusmine ja maandumine. Nagu Tivoli. Mulle meeldis. Selline võimetuse tunne on – oled mingi suure masina vastutusel ja jõud millega see edasi paneb, on eluohtlik ja võimas – ma täitsa nautisin seda tunnet. Võimas tõmme. Nagu raketis istuks. Vaatad aknast välja ja tõusebki lendu. Kiirus on päris suur. Teed ja majad, autod ja põllud mööduvad üpris kiiresti, nagu see seal all oleks kõik üks naljanumber.

Küllaltki kiiresti jõudis rünkpilvedeni. Palju kiiremini, kui ma oleksin osanud oodata. Taevas oli täiesti pilves ju Tallinnas. Lennuk tungis pilvedesse ja vappus, nagu siis, kui sõidad konarliku tee peal bussiga. Aga pilvede peal on hoopis teine lugu – seal paistab päike. Kaugel üleval on ka kiudpilved, aga neid on ebaoluliselt vähe ja need ei avalda erilist mõju päikesevalgusele. Valgust oli palju. Päris rünkpilvede peal on tunne, nagu oleks mingis muinasjuturiigis – ümberringi on pilved nagu suured vatitombud – pane või suusad alla ja hüppa aknast kohe välja. Kõrgemalt aga jääb mulje, nagu oleks keset lumeluite lagendikku ja igal pool on vaikus, külm ja jäine tuul.

Maandumine oli sama, vastupidises järjekorras. Ainult selline uus elamus lisandus, et kui pilvedest allapoole jõudsime, siis vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas all elu kihab – rekkad veavad kaupa, liiklus tihe, bussid, inimesed, majad nagu tikutopsid – kogu see kapitalismi vidin-vudin tundus naeruväärne sealt ülalt vaadates.

Hetkel olen Varssavi lennujaamas. Mul on tulnud siin mitu tundi niisama istuda ja sellepärast see esimene sissekanne nii pikk ongi. Vaevalt mul edaspidi tekkib aega asju nii detailselt kirjeldada, aga proovin korra nädalas ikka kirjutada, kui on midagi huvitavat, mida kirjutada.