20.03.08

Kuigi sündmused ise on juhtunud juba paar päeva tagasi, siis kirjutan oleviku vormis, et oleks parem sisse elada.



Hommikul külalistemaja avastamine

Kell on umbes kümme hommikul. Jätan asjad netikohvikusse ja astun välja kitsale mere ääres jookva alleega paralleelsele tänavale. Ilm on selge ja soe nagu tavaliselt, õhus on õitsevate taimede magusat lõhna. Majad on tihedalt kokku ehitatud ja tänaval on tohutult palju kauplemislette ja poekesi. Vaatamata kitsusele on lubatud autodel seal sõita.

Tänavad vohavad turistidest, kohalikest ja inimmassi vahel tuututavatest autodest. On kauplejaid, kes oma leti taga raamatut loevad; neid, kes koos kellegi teisega lauamängu mängivad; aga ka neid, kes aktiivselt mööduvaid inimesi oma kaupa vaatama kutsuvad.

Siht on mul minna migratsiooniametisse. Aega on palju ja ma ei kiirusta, sest tahan imetleda ümberkaudse miljöö omapära. Samuti on mul tarvis leida ööbimiskoht, mis oleks odavam, kuid hetkel ma sellele keskendunud ei ole. Äkitselt märkan reklaami muu kraami vahel - "Luxor's Guesthouse" seisab sildil. Külalistemaja uks on salakavalalt lettide ja siltide taga peidus, ainult üks tagasihoidlik reklaamsilt teatab sellise koha olemasolust ja seegi suldanub ümberkaudsesse miljöösse nii hästi ära, et seda vaevalt tähele paneb.

Ukse taga on kitsas ja pime trepp, mis viib teisele korrusele. Trepi astmed on järsud ja kogu olustik mõjub küllalt rõskelt. Seinad on värvitud tumedates toonides. Teisel korrusel on vastuvõtt. See ruum on juba palju meeldivam, kuid samuti suhteliselt pime, ent päikesevalgust paistab siiski paari avatud toaukse vahelt ruumi ja muudab ruumi veidi lõbusamaks ja hubasemaks. Kohe trepi käepideme taga vasakul on väike klaasist lauake, paar mugavat tugitooli, lauakesel tuhatoos ja avatud kommipakk ja ajaleht "Cyprus Weekly". Vasakul on suurem tuba, mille aknad avanevad samale tänavale, millelt just tulin. Samas ruumis on veel tavaline ümmargune laud ja paar tavalist seljatoega tooli. Otse edasi läheb laiem koridor, kust uksed avanevad tubadesse. Paremal pool avaneb uks kitsasse kahhelplaatidega koridori - seal on tunne umbes selline, nagu asuks tualettruumi sissekäigus. Ruumis on veel televiisor ja vastuvõtulett, millel asub muidugi kelluke. Leti peale on aluseks laotatud Küprose kaart, toos, mis on kuhjaga täis euro kahesendiseid ja visiitkaardid, laotatuna ümber toosi.

Nii pea, kui ma teisele korrusele jõudsin, tervitas mind külalistemaja vastuvõtja. Too on vanem meesterahvas, kes näeb välja nagu päkapikk, sest ta on päris lühike ja natukene küürus. Mees räägib kahiseva häälega, aga silmades on tal lõbus pilk. Nägu on tal habemesse kasvanud, aga see on mitte väga pikk, hoolitsetud habe. Ta meenutab mulle iirlast, aga hiljem selgus, et ta on Nicosiast (Küprose pealinn) pärit. Ta kannab villast karvamütsi ja veel mitmeid ürpe.
"Kas teil on külm?"
"Jaa, mul on külm," vastas ta kahiseval häälel sõbralikult.
"Kas te olete haige?"
"Ei, ma ei ole haige," ütles ta juba päris lõbusalt mu väheke naljakale küsimusele, sest ma ei ole veel kedagi näinud Küprosel villase karvamütsiga.

Küsisin hinna kohta ja selgus, et seal külalistemajas maksab öö 11 eurot kaheinimese toas ja 20 eurot omaette toas. Ma olin imestunud, kuidas mulle kerkis külalistemaja tee peale ja et ma üldse seda silti tähelegi panin, aga siin ma nüüd olin - ülimalt rahul, et selle koha leidsin. Ütlesin toredale vanakesele, et tulen hiljem tagasi ja võtan kindlasti ruumi.