19.03.08

Pikemalt eilsest Limassolis

Taksos oli peale minu veel 2 meest. Pärast sõidu algust Larnacas suundusime kuskile kesklinna. Takso pööras kõrvaltänavasse, kus oli kitsas ja jäi mingi parkiva auto taha seisma ning hakkas signaalitama. Mõtlesin, et peaks ju mööda pääsema küll, mis asja ta signaalitab auta taga, kus juhti sees ei ole. Viimaks sõitis mööda, pööras ristmikul ringi ja siis tagasi - alles siis sain aru, et signaalitamine oli kliendi välja kutsumine. Siin on majadel ju uksed, aknad kõik lahti. Kui takso jõuab maja ette, siis laseb mõned korrad signaali ja inimene tuleb välja.


Majast tuli välja kõhna keskealine naisterahvas. Mehed tegid väheke ruumi ja naisterahvas võeti peale. Sealt tiirutasime veel veidi linna vahel ringi. Väljas oli lõõskav päike ja taksos oli lämbe nagu saunas, kuigi mingisugune kliimaseade seal siiski eksisteeris. Mul oli kohutav väsimus peal ringi tatsamisest ja magamatusest. Liikluses lastakse alatihti signaali. Nagu kannatamatud lapsed - nagu keegi väheke kuskil uimasem on või toppama jääb, kohe väljendatakse oma pahameelt häälekalt. Inimesed ei ole vihased, lihtsalt kannatamatud. See on täitsa normaalne siin. Mingil ristmikul tuli teha parempööre, aga vastu tuli hulk autosid ja ei saanud nii pea ära pöörata. Pärast ootamist tekkis paari järjestikuse auto vahele väike vahe, mis muidugi kohe ära kasutati. Sellist manöövrit pole ma ei Eestis ega Soomes veel kunagi näinud. Tundus suhteliselt napp.


Võeti veel üks naisterahavas peale täpselt samal meetodil nagu eelminegi. Tuut-tuut, tuut-tuut, natuke ootamist ja ilmubki rõõmsasti lagedale järgmine klient. Siit võeti juba suund suure tee peale, mis Limassoli suunas viis. Ma ei suutnud pikalt taamal paistvaid mägesid imetleda, mis aknast paistsid, sest tukk tuli peale. Suigatasin veidi, kuni Limassolisse jõudsime.





Saabumine Limassolisse

Mõtlesin, et kuhu ma Limassolis minna tahan ja otsustasin, et lasen taksojuhil end maha pagitada Old Harboris (vana sadam), kuna buss oleks ka mind sinna viinud ja eelistusi ei olnud koha suhtes. Esmalt külastasin ajaleheputkat, mis kohe samas oli. Ajalehekiosk asus väikese ringristmiku lähedal. Selge taevas ja päike tegid mul tuju heaks, kuigi olin rampväsinud juba. Astusin kioskisse ja ostsin sealt Limassoli linnakaardi. Kuigi netist saaks ka kaardi välja trükkida, siis sellisel kaardil ei oleks mingeid märkeid vajalike asutuste kohta. Küsisin ka, et kas on müüa ingliskeelset ajalehte koos ööbimiskohtade kuulutuste ja töökuulutustega. Müüja ütles, et selline ajaleht on müügil kord nädalas - reedel.


Mina ja mu kolm kompsu asusid mööda sadamast eemalduvat teed astuma. Koht oli väga hubane. Mitte väga suured teed, tihedalt maju täis ehitatud, puud ja põõsad tee ääres kasvamas. Koht meenutas rohkem turuplatsi kui mingit suurlinna antud rajoonis. Kõndisin natuke eemale ja nägin eemal tee peal varjualuseid pinke koos laudadega. Kõrval oli turistidele mõeldud park aia taga, kus kasvasid mandariinipuud ja rohelise muru vahel looklesid kitsad jalutusrajad. Teisel pool teed oli kohvik koos avatud terassiga, kus olid linadega kaetud viisakad lauad.


Viskasin oma kompsud pingile ja voltisin linnakaardi lahti lauale. Hakkasin seda uurima. Mõtlesin, mida edasi teha momendil. Vaatasin kaarti ja nägin, et sadamast eemalduva tee ääres on kobaras hotelle, hostele ja majutuskohti. Kuna turismihooeag siin Küprosel on algamas, peaks lihtsalt järjest hakkama neid hotelle läbi kõndima ja küsima, kas neil on mingit tööd mulle pakkuda. Kell oli umbes 4 õhtul.


Selliselt ma siis asusingi jälle rännakule. Ranna ääres asub piki teed park. Sõiduteed on kaherajalised ja keskelt eraldusribaga. Pargi vastas asub palju kohvikuid, hotelle, müügikohti, väliterasse ja panku. Mööda seda teed ma kõndisingi. Hakkasin järjest hotellidesse sisse astuma ja küsima, kas neil on tööd mulle. Astusin muuseas ka mitmesse baari ja kohvikusse sisse sama küsimusega. Umbes tund aega ma rändasin seda teed mööda edasi ida suunas - rajooni suunas, kus hotellide konsentratsioon on eriti suur. Kaardile ei mahu teed hotellimärkide pärast ära enam.


Juhuslikult märkasin tee ääres internetikohvikut, mille ukse peal silt - staff wanted ja telefoninumber. Helistasin sellele numbrile. Vastu võttis sõbraliku häälega naisterahvas. Ütlesin, et leidsin teie toreda netikohviku ja helistan selle sildi pärast, mis uksel on. Millist meeskonda te täpsemini otsite? Rääkisime veidi juttu ja leppisime kokku kohtumise. Tal oli teine samasugune netikohvik veel sealsamas lähedal. Saime kokku ja nad pakkusid mulle tööd. Töö iseloom on müüa inimestele netiaega; aidata neid, kui tekivad mingid tehnilised probleemid; saata MoneyGram teenusega raha riikide vahel; müüa kohalikke mobiiltelefoni kõnekaarte. Ruumis on veel telefoniputkad ja seal omaette süsteem - samuti vaja registreerida kasutajaid, pärast kõnet teha arve ja võtta raha.


Ütlesin, et ma väheke mõtlen veel. Raha pakutakse 7 eurot tunnis - pole paha juhutöö kohta, aga tahtsin veidi mõelda ja mõtteid mõlgutada.


Kuna ma tahtsin pesta ja normaalselt magada, siis magamiskotti ma ei kavatsenud kasutada. Otsustasin veidi hotelle külastada ja hindu pärida. Viimaks leidsin parima pakkumise ja jäin ööseks sinna. Neljandal korrusel oli magamistuba koos kahekohalise voodiga, avatud köögiga ja vannituba. Esmalt käisin vannis, pärast aga läksin rõdule ja imetlesin vaadet, mis sealt avanes. Istusin rõdul laua taga ja kiikasin merd, parki ja liiklust all; selges tähistaevas oli täiskuu, merel õõtsus kaugemal tuledesäras paar praami; pargis aga kõndisid mõned inimesed ning alt tänavalt kostus aeg-ajalt autojuhtide kannatamatut suhtumist teineteisesse. Tundsin enerigat endas taastumas. Olin väsinud, aga täiesti rahul, et tegin teoks selle, millest unistasin. Kell ei olnud veel palju. Läksin magama.