19.03.2008

Hetk käes

Viimaks sai see ootamine Varssavis läbi. Seekord oli juba suurem lennuk. 3 rida istekohti mõlemal pool, Boeing 737 (kui mälu mind ei peta). Lend kestis umbes kolm tundi ja natuke peale. Lend kulges poolsuikunud olekus. Möödus kiiresti.

Maandudes vaatasin aknast välja, kui lennuk veel saarest päris kaugel oli, kuid pimeduses ja tänavalampide kauges säras võis aimata Küprose siluetti. Küpros – idee, mis sündis umbes kaks kuud tagasi ja on viimaks füüsilisse maailma jõudnud. Tohutult hea tunne oli näha saart lähenemas – tundsin lähedust selle kohaga ja ärge küsige, miks. Ma ei tea. Lihtsalt on nii. Praegult ma tunnen nii, et ma võin siin ükskõik mida teha ja ükskõik millist elu harrastada, kuni asjad maha rahunevad. Esimene päev on pöördeliselt sisutihe olnud. Aga pöördelisemaks vist läheb veel.

Lennujaama saabusin kell kolm. Lennukist välja astudes tervitas mind suvise lõhnaga soe tuul. Väljas oli umbes 10 kraadi sooja – kampsuni väel saab ilusti ringi liikuda. Jaki toppisin kotti. Lennujaamast võtsin oma kolmanda sumadani ja astusin uksest välja. Kolm asja – spordikott riietega, seljakott magamiskotiga ja sülearvuti. Igaks elujuhtumiks asjad olemas.

Väljumine lennujaamast

Lennujaamas olid saadaval sellel kellaajal (ajavöönd on sama mis Eestis) ainult taksod. Küsisin hinda kesklinna ja kaua jalgsi kõnnib sinna. Hind 12 eurot ja jalgsi 35 minutit. Hakkasin pikemalt mõtlemata astuma – 35 minutit pole mingi maa ja niisama ei hakka ka 12 eurot raiskama. Küsisin ainult, mis suunas kesklinn jääb, mida lahkelt käega näidati. Ega keeruline minna ei olnudki. Selles suunas ainult üks tee viiski ja seda mööda ma kõndima hakkasin kah oma kolme kompsuga. Väljas oli meeldivalt soe, muru ja puude lõhn, ning kuna tee kõrval on Salt Lake, siis ka veekogudele väga omane rannalõhn. Keset teed jooksis eraldusriba, millel kasvasid troopilised puud.

Linnakaarti mul polnud. Lennujaamas oli mingi üldkaart, kus Larnaca oli väga väikeselt esindatud ja maksis ka liiga palju. Jätsin selle ostmata, sest Larnacasse mul plaanis jääda polnud.

Hea tunne oli kõndida. Teadsin, et edasi läheb keerulisemaks, aga see mind ei kõigutanud ja ei kõigutanud ka hiljem, kui pidin juba tõsiselt sebima. Kompsud hakkasid pika peale väsitavaks muutuma, aga see pole veel midagi – kordades hullemat tehtud kui paari kompsu taritud suvises soojuses. Sellele ma tähelepanu üldse ei pööranud. Viimaks hakkasid asustust meenutavad ehitised esile kerkima. Esimese kohana külastasin ühte hotelli, mis jäi tee peale, sest tahtsin korraks jalga puhata ja juttu puhuda kohalikega, küsida infot, kust saaks telefonikaardi osta ja kaugel veel kesklinn on jne. Hotelli vastuvõtus oli meeldiva olemisega vanem mammi, kes parasjagu ühe külastajaga vestles kreeka keeles. Ta pidi korraks ära minema ja hakkasin tolle külastajaga rääkima. Ta oli selline rõõmsameelne mees (nagu enamik kohalikke, mis praeguste kogemuste põhjal võin öelda). Imestas mu tulekut Eestist ja rääkis paar sõna kohalikust elu-olust. Seal hotellis viitsin veidi aega ja hakkasin edasi astuma.

Esialgne plaan oli siis selline – esmalt on mul vaja telefonikaarti, et helistada mõnele tutvusele, kes Küprosel on. Järgmise asjana tarvis osta elektripistiku adapter, sest sülearvuti ja internet on üliolulised abivahendid minu jaoks. Ja kolmandaks oli plaanis helistada hommikul nendele inimestele ja küsida majutamisvõimaluste kohta, sest esialgu oleks sellest ikka väga suurt tolku – kas või mõneks päevaks. Saaks end normaalse inimesena tunda ja edasi tegutseda koha peal registreerumise, tööturul registreerumise ja muidu töö otsimise osas. Seni tuleb juhutöid teha, kuni midagi asjalikku saab. Selle vastu mul midagi ei ole, sest juhutööd ei hakka rutiinselt mõjuma ja on annavad aega loomulikul teel tööd otsida edasi mitte rabada. Aga alguses raban juhutöö ja ilmselt ei jää selle peale kauemaks, kuni parema pakkumise saan.

Tee peale jäi veel 24h lahti olev R-Kioski moodi müügiputka. Kuna telefonikaardi jaoks mul sularaha ei olnud ja kaardiga maksta ei saanud, siis seiklesin veidi ringi pangaautomaati otsides. Veidi aja pärast ühe leidsingi. Ostsin telefonikaardi ära ja jätkasin teed kesklinna suunas.

Hommik

Hakkas valgeks minema. Tänavatuled olid juba ammu ära kustutatud, kui ma tee peal parajasjagu ühte parki sisse põrkasin. Jõudsin raamatukoguni. Selleks hetkeks oli juba nii kael kange kui jalad väsinud – aga sisemas olen ma igati rahul. Kell oli kuus hommikul.

Panin tähele, et ühte bensiinijaama hakati just avama ja läksin millegipärast sinna – tahtsin vist elektripistiku adapterit küsida. Tanklas oli tööl üks hästi tore poiss, küsis kohe, et kas ma kohvi tahan. Ma küsisin vastu, et mis see maksab. Tema mulle, et mitte midagi ei maksa, see on tasuta. Küprose kohvi. Istusin laua taha ja jõin kohvi.

Miljöö oli mõnus – uksed lahti ja ruumis suvine varahommiku tunne. Tänaval mingit liiklust ei olnud. Paar autot tankis vahel. Kui keegi tankima tuli, siis juba aknast lehvitati ja kisati üksteisele Calimera (kreekakeelne tervitus)! Elektripistiku adapterit oli endiselt tarvis ja aeg oli veel liiga varajane, et kellelegi helistada. Müüja oli nii vastutulelik, et soostus hoidma minu paari kompsu taga laoruumis, sest mul kael oli kange ja kaamli moodi ei ole eriti mõnus ringi tormata.

Läksin küsitud juhiste kohaselt supermarketini, mis aga oli veel kinni. Kell ei olnud veel seitsegi. Aga see supermarket ei olnud küll seda nägu, et seal mingit elektripistikut üldse olla võiks. Küsisin mitmelt kohalikult veel, et kas on siin kuskil sellist asja ja nad soovitasid kõik mul kesklinna minna. Too tankla oli kesklinna külje all. Mõtlesin minna tankla teed kaudu, muidu ei leia pärast enam üles ka seda – kompsud ju seal. Tankla kõrval aga avati vahepeal mingi suvaline kioskipood. Igaks juhuks astusin sealt ka läbi ja oh imet – olemas ta oligi. Natukene üle ühe eruo maksis see vidin. Seega üks matk vähem. Läksin tagasi tanklasse ja panin läppari korra tööle. Isegi WiFi olemas – mis sa hing veel tahta oskad. Väga hea igatahes. Sisustasin ülejäänud aega CV täiendamisega ja uuendamisega.

Vahepeal hakkas uni tulema ja pole ime ka, kui 24h sisuliselt ilma magamata olla. Siiani pole ma magada saanud, kuid sellest pole hullu miskit. Ma ei ole veel otsustanud, kas lähen mingisse hostelisse või mis ma teen.

Isegi pakuti mulle tööd sinna samasse tanklasse, ilma et ma oleks midagi küsinud, aga mul pole plaanis Larnacasse jääda. Hetkel olen Larnaca palmialleel kohvikus. Väljas on umbes 20 kraadi sooja ja taevas pole ühtegi pilve. Ootan bussi Limassolisse. See tuleb 15 minuti pärast siia samasse lähedale. Pean praegult lõpetama. See oli kiiruga kirjutatud, sest ma ei kujuta ette, et ma õhtul jõuaks, sest ma ei tea, mis sündmused õhtul mu ellu tulevad.

Õhtu

Olen Limassolis. Kohvikus jälle. Kauplesin elektri ja neti kasutamise võimaluse välja tassi kohvi eest ja selle kauplesin ka 3,7 pealt 2,22 euro peale. Röövlid. Hehehe.

Sündmused läksid selliselt, et too buss läks ära kell 13 ja mitte 13:30, nagu ma arvasin. Lugesin väheke viltu sildi pealt – 13:30 pidi sama liin tulema hakkama Limassolist Larnaca poole hoopis. Pole hullu, järgmine buss 16:30. Aga mis seni teha. Aega nii palju ja kaamli mängimisest kõrini. Saaks need kotid ometi kuskile kohta maha panna, oleks hea ringi kalpsata ja otsida võimalusi. Küsisin ühest jäätiseputkast, aga too müüja ei olnud nõus. Vaatasin ringi ja pidasin aru endaga, et mis teen. Kas ootan siinsamas ja võtan pingi peal päikest või mõtlen miskit muud välja. Tarida igatahes ei olnud erilist soovi.

Eikuskilt ilmus välja too tuttav taksojuht, kellega lennujaamas väheke vestlesin. Pakkus kohe lahkesti abi, et mis jamad selle bussiga, ma viin sind 5 euro eest marsruuttakso asutusse ja sealt saad 10 euroga Limassolisse kohe. Bussipilet oleks maksnud 5 eurot muidu, oleks ma oodanud. Tavaliselt ma 10 eurot endale ei lase vastu pükse teha, aga tundsin mingit kummalist sisetunnet, et just see taksojuht mind sellel hetkel üles leidis: “Hey, friend! Remember me?! You spoke with me in the airport yesterday!”.

Peatselt olin Limassolis. Taksojuht kihutas nagu segane. Uskumatu. Lennukis ei tekkinud ka sellised rõhumuutused õhu koostises kui seal taksos. Mõtlesin, et ongi parem – saab kiiremini kohale, taksos lämbe ju! Inimestest on hakanud ka päris kirev ettekujutus tekkima, aga sellest ma ei viitsi praegult sonida. Millalgi hiljem.

Juhtus nii, et mulle pakuti päris head tööd, normaalse graafikuga ja seotud internetipuntil silma peal hoidmisel. Homme annan vastuse. Ma ei jõua ära seletada kõiki asju, mis siin sünnib. Neid on liiga palju. Ma ei saa nii pikalt kohvikus passida. Pealegi kauplesin kohvi ka alla ja nüüd laen veel telefoni ka tagatipuks.