31.03.08

Ma ei ole viimasel ajal siia blogisse midagi kirjutanud, sest on tohutult kiire olnud.


Kokkuvõtvalt: kolmanda päeva õhtuks leidsin korteri 200 euriga kuus ja kuskilt lekib ka WiFi sisse, nii et olen sellega väga rahul.


Esimese nädala lõpuks õnnestus mul leida ka töö, mis on mulle hingelähedane - investeerimisteenused. Konfidentsiaalsuslepingu tõttu ei saa ma siia rahast midagi kirjutada, aga sisuliselt töötan siis hetkel kahe kohaga, kuni teise ameti selgeks saan.


Hommikul kell 9-st tööle ja õhtul 22-st koju. Lisaks sellele püüan harjutada formaalset kõne, sest pean suhtlema paljude suurfirmade omanikega. 2 päeva kogemusi sellel uuel tööl on selja taga. Panen kogu oma energia ja rõhu kahele asjale hetkel - forex ja investeerimisalane töö.


Tulevikus kirjutan siia huvitavaid sündmusi. Hetkel on keerline ja suurt pingutust nõudev periood minu jaoks. Aga ma olen ülimalt rahul, sest tegelen sellega, mis on mu kirg - investeerimine ja kõik sellega seonduv.


P.S.: Olen üliväga rahul oma otsusega Küprosele elama tulla. Kõik, mis minuga siin on juhtunud, on nagu ulmefilm. Mul läheb paremini kui iial varem on läinud ja ma olen õnnelikum kui kuskil mujal olen olnud. Tehke kõik seda, mida süda igatseb! See on parim viis elamiseks!

20.03.08

Kuigi sündmused ise on juhtunud juba paar päeva tagasi, siis kirjutan oleviku vormis, et oleks parem sisse elada.



Hommikul külalistemaja avastamine

Kell on umbes kümme hommikul. Jätan asjad netikohvikusse ja astun välja kitsale mere ääres jookva alleega paralleelsele tänavale. Ilm on selge ja soe nagu tavaliselt, õhus on õitsevate taimede magusat lõhna. Majad on tihedalt kokku ehitatud ja tänaval on tohutult palju kauplemislette ja poekesi. Vaatamata kitsusele on lubatud autodel seal sõita.

Tänavad vohavad turistidest, kohalikest ja inimmassi vahel tuututavatest autodest. On kauplejaid, kes oma leti taga raamatut loevad; neid, kes koos kellegi teisega lauamängu mängivad; aga ka neid, kes aktiivselt mööduvaid inimesi oma kaupa vaatama kutsuvad.

Siht on mul minna migratsiooniametisse. Aega on palju ja ma ei kiirusta, sest tahan imetleda ümberkaudse miljöö omapära. Samuti on mul tarvis leida ööbimiskoht, mis oleks odavam, kuid hetkel ma sellele keskendunud ei ole. Äkitselt märkan reklaami muu kraami vahel - "Luxor's Guesthouse" seisab sildil. Külalistemaja uks on salakavalalt lettide ja siltide taga peidus, ainult üks tagasihoidlik reklaamsilt teatab sellise koha olemasolust ja seegi suldanub ümberkaudsesse miljöösse nii hästi ära, et seda vaevalt tähele paneb.

Ukse taga on kitsas ja pime trepp, mis viib teisele korrusele. Trepi astmed on järsud ja kogu olustik mõjub küllalt rõskelt. Seinad on värvitud tumedates toonides. Teisel korrusel on vastuvõtt. See ruum on juba palju meeldivam, kuid samuti suhteliselt pime, ent päikesevalgust paistab siiski paari avatud toaukse vahelt ruumi ja muudab ruumi veidi lõbusamaks ja hubasemaks. Kohe trepi käepideme taga vasakul on väike klaasist lauake, paar mugavat tugitooli, lauakesel tuhatoos ja avatud kommipakk ja ajaleht "Cyprus Weekly". Vasakul on suurem tuba, mille aknad avanevad samale tänavale, millelt just tulin. Samas ruumis on veel tavaline ümmargune laud ja paar tavalist seljatoega tooli. Otse edasi läheb laiem koridor, kust uksed avanevad tubadesse. Paremal pool avaneb uks kitsasse kahhelplaatidega koridori - seal on tunne umbes selline, nagu asuks tualettruumi sissekäigus. Ruumis on veel televiisor ja vastuvõtulett, millel asub muidugi kelluke. Leti peale on aluseks laotatud Küprose kaart, toos, mis on kuhjaga täis euro kahesendiseid ja visiitkaardid, laotatuna ümber toosi.

Nii pea, kui ma teisele korrusele jõudsin, tervitas mind külalistemaja vastuvõtja. Too on vanem meesterahvas, kes näeb välja nagu päkapikk, sest ta on päris lühike ja natukene küürus. Mees räägib kahiseva häälega, aga silmades on tal lõbus pilk. Nägu on tal habemesse kasvanud, aga see on mitte väga pikk, hoolitsetud habe. Ta meenutab mulle iirlast, aga hiljem selgus, et ta on Nicosiast (Küprose pealinn) pärit. Ta kannab villast karvamütsi ja veel mitmeid ürpe.
"Kas teil on külm?"
"Jaa, mul on külm," vastas ta kahiseval häälel sõbralikult.
"Kas te olete haige?"
"Ei, ma ei ole haige," ütles ta juba päris lõbusalt mu väheke naljakale küsimusele, sest ma ei ole veel kedagi näinud Küprosel villase karvamütsiga.

Küsisin hinna kohta ja selgus, et seal külalistemajas maksab öö 11 eurot kaheinimese toas ja 20 eurot omaette toas. Ma olin imestunud, kuidas mulle kerkis külalistemaja tee peale ja et ma üldse seda silti tähelegi panin, aga siin ma nüüd olin - ülimalt rahul, et selle koha leidsin. Ütlesin toredale vanakesele, et tulen hiljem tagasi ja võtan kindlasti ruumi.

20.03.08

Tänase päeva kokkuvõte

See on kiire postitus. Mul jääb magamisaega tõsiselt väheks ja ei leia aega kõiki asju kirjeldada hetkel.

Hommikul läksin netikohvikusse. Otsisin netis veidi üürikortereid ja otsustasin minna migratsiooniametisse - ehk panevad mind tööotsijana nimekirja. Tee peal leidsin puhtjuhuslikult külalistemaja, kus küsitakse öö eest 11 eurot. Esialgu sobib, sest hotell on kolm korda kallim.

Edasi läksin migratsiooniametisse. Seal anti üks paber tööandjale täitmiseks ja muud miskit ei tehtud. Esialgu tundub suhteliselt mõttetu käiguna, aga mine tea. Saatusel on kummalised teed ja ma usun, et miskit ei sünni juhuslikult ning loogikat igalt poolt otsida ei tasu.

Õhtul sain tuttavaks ühe rumeenlasega. Homme lähen koos temaga linna. Ta teab kohalikku elu-olu paremini ja aitab mul leida odavamat korterit. Saab huvitav olema.

Hetkel ajapuuduse tõttu ei saa kirjeldada täpsemalt. Oli väga huvitav päev. Võimalused otsivad mind ja tulevad sealt, kust ma neid tavaliselt oodata ei oska. Law of Attraction toimetab vist mu elus praegult.

19.03.08

Pikemalt eilsest Limassolis

Taksos oli peale minu veel 2 meest. Pärast sõidu algust Larnacas suundusime kuskile kesklinna. Takso pööras kõrvaltänavasse, kus oli kitsas ja jäi mingi parkiva auto taha seisma ning hakkas signaalitama. Mõtlesin, et peaks ju mööda pääsema küll, mis asja ta signaalitab auta taga, kus juhti sees ei ole. Viimaks sõitis mööda, pööras ristmikul ringi ja siis tagasi - alles siis sain aru, et signaalitamine oli kliendi välja kutsumine. Siin on majadel ju uksed, aknad kõik lahti. Kui takso jõuab maja ette, siis laseb mõned korrad signaali ja inimene tuleb välja.


Majast tuli välja kõhna keskealine naisterahvas. Mehed tegid väheke ruumi ja naisterahvas võeti peale. Sealt tiirutasime veel veidi linna vahel ringi. Väljas oli lõõskav päike ja taksos oli lämbe nagu saunas, kuigi mingisugune kliimaseade seal siiski eksisteeris. Mul oli kohutav väsimus peal ringi tatsamisest ja magamatusest. Liikluses lastakse alatihti signaali. Nagu kannatamatud lapsed - nagu keegi väheke kuskil uimasem on või toppama jääb, kohe väljendatakse oma pahameelt häälekalt. Inimesed ei ole vihased, lihtsalt kannatamatud. See on täitsa normaalne siin. Mingil ristmikul tuli teha parempööre, aga vastu tuli hulk autosid ja ei saanud nii pea ära pöörata. Pärast ootamist tekkis paari järjestikuse auto vahele väike vahe, mis muidugi kohe ära kasutati. Sellist manöövrit pole ma ei Eestis ega Soomes veel kunagi näinud. Tundus suhteliselt napp.


Võeti veel üks naisterahavas peale täpselt samal meetodil nagu eelminegi. Tuut-tuut, tuut-tuut, natuke ootamist ja ilmubki rõõmsasti lagedale järgmine klient. Siit võeti juba suund suure tee peale, mis Limassoli suunas viis. Ma ei suutnud pikalt taamal paistvaid mägesid imetleda, mis aknast paistsid, sest tukk tuli peale. Suigatasin veidi, kuni Limassolisse jõudsime.





Saabumine Limassolisse

Mõtlesin, et kuhu ma Limassolis minna tahan ja otsustasin, et lasen taksojuhil end maha pagitada Old Harboris (vana sadam), kuna buss oleks ka mind sinna viinud ja eelistusi ei olnud koha suhtes. Esmalt külastasin ajaleheputkat, mis kohe samas oli. Ajalehekiosk asus väikese ringristmiku lähedal. Selge taevas ja päike tegid mul tuju heaks, kuigi olin rampväsinud juba. Astusin kioskisse ja ostsin sealt Limassoli linnakaardi. Kuigi netist saaks ka kaardi välja trükkida, siis sellisel kaardil ei oleks mingeid märkeid vajalike asutuste kohta. Küsisin ka, et kas on müüa ingliskeelset ajalehte koos ööbimiskohtade kuulutuste ja töökuulutustega. Müüja ütles, et selline ajaleht on müügil kord nädalas - reedel.


Mina ja mu kolm kompsu asusid mööda sadamast eemalduvat teed astuma. Koht oli väga hubane. Mitte väga suured teed, tihedalt maju täis ehitatud, puud ja põõsad tee ääres kasvamas. Koht meenutas rohkem turuplatsi kui mingit suurlinna antud rajoonis. Kõndisin natuke eemale ja nägin eemal tee peal varjualuseid pinke koos laudadega. Kõrval oli turistidele mõeldud park aia taga, kus kasvasid mandariinipuud ja rohelise muru vahel looklesid kitsad jalutusrajad. Teisel pool teed oli kohvik koos avatud terassiga, kus olid linadega kaetud viisakad lauad.


Viskasin oma kompsud pingile ja voltisin linnakaardi lahti lauale. Hakkasin seda uurima. Mõtlesin, mida edasi teha momendil. Vaatasin kaarti ja nägin, et sadamast eemalduva tee ääres on kobaras hotelle, hostele ja majutuskohti. Kuna turismihooeag siin Küprosel on algamas, peaks lihtsalt järjest hakkama neid hotelle läbi kõndima ja küsima, kas neil on mingit tööd mulle pakkuda. Kell oli umbes 4 õhtul.


Selliselt ma siis asusingi jälle rännakule. Ranna ääres asub piki teed park. Sõiduteed on kaherajalised ja keskelt eraldusribaga. Pargi vastas asub palju kohvikuid, hotelle, müügikohti, väliterasse ja panku. Mööda seda teed ma kõndisingi. Hakkasin järjest hotellidesse sisse astuma ja küsima, kas neil on tööd mulle. Astusin muuseas ka mitmesse baari ja kohvikusse sisse sama küsimusega. Umbes tund aega ma rändasin seda teed mööda edasi ida suunas - rajooni suunas, kus hotellide konsentratsioon on eriti suur. Kaardile ei mahu teed hotellimärkide pärast ära enam.


Juhuslikult märkasin tee ääres internetikohvikut, mille ukse peal silt - staff wanted ja telefoninumber. Helistasin sellele numbrile. Vastu võttis sõbraliku häälega naisterahvas. Ütlesin, et leidsin teie toreda netikohviku ja helistan selle sildi pärast, mis uksel on. Millist meeskonda te täpsemini otsite? Rääkisime veidi juttu ja leppisime kokku kohtumise. Tal oli teine samasugune netikohvik veel sealsamas lähedal. Saime kokku ja nad pakkusid mulle tööd. Töö iseloom on müüa inimestele netiaega; aidata neid, kui tekivad mingid tehnilised probleemid; saata MoneyGram teenusega raha riikide vahel; müüa kohalikke mobiiltelefoni kõnekaarte. Ruumis on veel telefoniputkad ja seal omaette süsteem - samuti vaja registreerida kasutajaid, pärast kõnet teha arve ja võtta raha.


Ütlesin, et ma väheke mõtlen veel. Raha pakutakse 7 eurot tunnis - pole paha juhutöö kohta, aga tahtsin veidi mõelda ja mõtteid mõlgutada.


Kuna ma tahtsin pesta ja normaalselt magada, siis magamiskotti ma ei kavatsenud kasutada. Otsustasin veidi hotelle külastada ja hindu pärida. Viimaks leidsin parima pakkumise ja jäin ööseks sinna. Neljandal korrusel oli magamistuba koos kahekohalise voodiga, avatud köögiga ja vannituba. Esmalt käisin vannis, pärast aga läksin rõdule ja imetlesin vaadet, mis sealt avanes. Istusin rõdul laua taga ja kiikasin merd, parki ja liiklust all; selges tähistaevas oli täiskuu, merel õõtsus kaugemal tuledesäras paar praami; pargis aga kõndisid mõned inimesed ning alt tänavalt kostus aeg-ajalt autojuhtide kannatamatut suhtumist teineteisesse. Tundsin enerigat endas taastumas. Olin väsinud, aga täiesti rahul, et tegin teoks selle, millest unistasin. Kell ei olnud veel palju. Läksin magama.

19.03.2008

Hetk käes

Viimaks sai see ootamine Varssavis läbi. Seekord oli juba suurem lennuk. 3 rida istekohti mõlemal pool, Boeing 737 (kui mälu mind ei peta). Lend kestis umbes kolm tundi ja natuke peale. Lend kulges poolsuikunud olekus. Möödus kiiresti.

Maandudes vaatasin aknast välja, kui lennuk veel saarest päris kaugel oli, kuid pimeduses ja tänavalampide kauges säras võis aimata Küprose siluetti. Küpros – idee, mis sündis umbes kaks kuud tagasi ja on viimaks füüsilisse maailma jõudnud. Tohutult hea tunne oli näha saart lähenemas – tundsin lähedust selle kohaga ja ärge küsige, miks. Ma ei tea. Lihtsalt on nii. Praegult ma tunnen nii, et ma võin siin ükskõik mida teha ja ükskõik millist elu harrastada, kuni asjad maha rahunevad. Esimene päev on pöördeliselt sisutihe olnud. Aga pöördelisemaks vist läheb veel.

Lennujaama saabusin kell kolm. Lennukist välja astudes tervitas mind suvise lõhnaga soe tuul. Väljas oli umbes 10 kraadi sooja – kampsuni väel saab ilusti ringi liikuda. Jaki toppisin kotti. Lennujaamast võtsin oma kolmanda sumadani ja astusin uksest välja. Kolm asja – spordikott riietega, seljakott magamiskotiga ja sülearvuti. Igaks elujuhtumiks asjad olemas.

Väljumine lennujaamast

Lennujaamas olid saadaval sellel kellaajal (ajavöönd on sama mis Eestis) ainult taksod. Küsisin hinda kesklinna ja kaua jalgsi kõnnib sinna. Hind 12 eurot ja jalgsi 35 minutit. Hakkasin pikemalt mõtlemata astuma – 35 minutit pole mingi maa ja niisama ei hakka ka 12 eurot raiskama. Küsisin ainult, mis suunas kesklinn jääb, mida lahkelt käega näidati. Ega keeruline minna ei olnudki. Selles suunas ainult üks tee viiski ja seda mööda ma kõndima hakkasin kah oma kolme kompsuga. Väljas oli meeldivalt soe, muru ja puude lõhn, ning kuna tee kõrval on Salt Lake, siis ka veekogudele väga omane rannalõhn. Keset teed jooksis eraldusriba, millel kasvasid troopilised puud.

Linnakaarti mul polnud. Lennujaamas oli mingi üldkaart, kus Larnaca oli väga väikeselt esindatud ja maksis ka liiga palju. Jätsin selle ostmata, sest Larnacasse mul plaanis jääda polnud.

Hea tunne oli kõndida. Teadsin, et edasi läheb keerulisemaks, aga see mind ei kõigutanud ja ei kõigutanud ka hiljem, kui pidin juba tõsiselt sebima. Kompsud hakkasid pika peale väsitavaks muutuma, aga see pole veel midagi – kordades hullemat tehtud kui paari kompsu taritud suvises soojuses. Sellele ma tähelepanu üldse ei pööranud. Viimaks hakkasid asustust meenutavad ehitised esile kerkima. Esimese kohana külastasin ühte hotelli, mis jäi tee peale, sest tahtsin korraks jalga puhata ja juttu puhuda kohalikega, küsida infot, kust saaks telefonikaardi osta ja kaugel veel kesklinn on jne. Hotelli vastuvõtus oli meeldiva olemisega vanem mammi, kes parasjagu ühe külastajaga vestles kreeka keeles. Ta pidi korraks ära minema ja hakkasin tolle külastajaga rääkima. Ta oli selline rõõmsameelne mees (nagu enamik kohalikke, mis praeguste kogemuste põhjal võin öelda). Imestas mu tulekut Eestist ja rääkis paar sõna kohalikust elu-olust. Seal hotellis viitsin veidi aega ja hakkasin edasi astuma.

Esialgne plaan oli siis selline – esmalt on mul vaja telefonikaarti, et helistada mõnele tutvusele, kes Küprosel on. Järgmise asjana tarvis osta elektripistiku adapter, sest sülearvuti ja internet on üliolulised abivahendid minu jaoks. Ja kolmandaks oli plaanis helistada hommikul nendele inimestele ja küsida majutamisvõimaluste kohta, sest esialgu oleks sellest ikka väga suurt tolku – kas või mõneks päevaks. Saaks end normaalse inimesena tunda ja edasi tegutseda koha peal registreerumise, tööturul registreerumise ja muidu töö otsimise osas. Seni tuleb juhutöid teha, kuni midagi asjalikku saab. Selle vastu mul midagi ei ole, sest juhutööd ei hakka rutiinselt mõjuma ja on annavad aega loomulikul teel tööd otsida edasi mitte rabada. Aga alguses raban juhutöö ja ilmselt ei jää selle peale kauemaks, kuni parema pakkumise saan.

Tee peale jäi veel 24h lahti olev R-Kioski moodi müügiputka. Kuna telefonikaardi jaoks mul sularaha ei olnud ja kaardiga maksta ei saanud, siis seiklesin veidi ringi pangaautomaati otsides. Veidi aja pärast ühe leidsingi. Ostsin telefonikaardi ära ja jätkasin teed kesklinna suunas.

Hommik

Hakkas valgeks minema. Tänavatuled olid juba ammu ära kustutatud, kui ma tee peal parajasjagu ühte parki sisse põrkasin. Jõudsin raamatukoguni. Selleks hetkeks oli juba nii kael kange kui jalad väsinud – aga sisemas olen ma igati rahul. Kell oli kuus hommikul.

Panin tähele, et ühte bensiinijaama hakati just avama ja läksin millegipärast sinna – tahtsin vist elektripistiku adapterit küsida. Tanklas oli tööl üks hästi tore poiss, küsis kohe, et kas ma kohvi tahan. Ma küsisin vastu, et mis see maksab. Tema mulle, et mitte midagi ei maksa, see on tasuta. Küprose kohvi. Istusin laua taha ja jõin kohvi.

Miljöö oli mõnus – uksed lahti ja ruumis suvine varahommiku tunne. Tänaval mingit liiklust ei olnud. Paar autot tankis vahel. Kui keegi tankima tuli, siis juba aknast lehvitati ja kisati üksteisele Calimera (kreekakeelne tervitus)! Elektripistiku adapterit oli endiselt tarvis ja aeg oli veel liiga varajane, et kellelegi helistada. Müüja oli nii vastutulelik, et soostus hoidma minu paari kompsu taga laoruumis, sest mul kael oli kange ja kaamli moodi ei ole eriti mõnus ringi tormata.

Läksin küsitud juhiste kohaselt supermarketini, mis aga oli veel kinni. Kell ei olnud veel seitsegi. Aga see supermarket ei olnud küll seda nägu, et seal mingit elektripistikut üldse olla võiks. Küsisin mitmelt kohalikult veel, et kas on siin kuskil sellist asja ja nad soovitasid kõik mul kesklinna minna. Too tankla oli kesklinna külje all. Mõtlesin minna tankla teed kaudu, muidu ei leia pärast enam üles ka seda – kompsud ju seal. Tankla kõrval aga avati vahepeal mingi suvaline kioskipood. Igaks juhuks astusin sealt ka läbi ja oh imet – olemas ta oligi. Natukene üle ühe eruo maksis see vidin. Seega üks matk vähem. Läksin tagasi tanklasse ja panin läppari korra tööle. Isegi WiFi olemas – mis sa hing veel tahta oskad. Väga hea igatahes. Sisustasin ülejäänud aega CV täiendamisega ja uuendamisega.

Vahepeal hakkas uni tulema ja pole ime ka, kui 24h sisuliselt ilma magamata olla. Siiani pole ma magada saanud, kuid sellest pole hullu miskit. Ma ei ole veel otsustanud, kas lähen mingisse hostelisse või mis ma teen.

Isegi pakuti mulle tööd sinna samasse tanklasse, ilma et ma oleks midagi küsinud, aga mul pole plaanis Larnacasse jääda. Hetkel olen Larnaca palmialleel kohvikus. Väljas on umbes 20 kraadi sooja ja taevas pole ühtegi pilve. Ootan bussi Limassolisse. See tuleb 15 minuti pärast siia samasse lähedale. Pean praegult lõpetama. See oli kiiruga kirjutatud, sest ma ei kujuta ette, et ma õhtul jõuaks, sest ma ei tea, mis sündmused õhtul mu ellu tulevad.

Õhtu

Olen Limassolis. Kohvikus jälle. Kauplesin elektri ja neti kasutamise võimaluse välja tassi kohvi eest ja selle kauplesin ka 3,7 pealt 2,22 euro peale. Röövlid. Hehehe.

Sündmused läksid selliselt, et too buss läks ära kell 13 ja mitte 13:30, nagu ma arvasin. Lugesin väheke viltu sildi pealt – 13:30 pidi sama liin tulema hakkama Limassolist Larnaca poole hoopis. Pole hullu, järgmine buss 16:30. Aga mis seni teha. Aega nii palju ja kaamli mängimisest kõrini. Saaks need kotid ometi kuskile kohta maha panna, oleks hea ringi kalpsata ja otsida võimalusi. Küsisin ühest jäätiseputkast, aga too müüja ei olnud nõus. Vaatasin ringi ja pidasin aru endaga, et mis teen. Kas ootan siinsamas ja võtan pingi peal päikest või mõtlen miskit muud välja. Tarida igatahes ei olnud erilist soovi.

Eikuskilt ilmus välja too tuttav taksojuht, kellega lennujaamas väheke vestlesin. Pakkus kohe lahkesti abi, et mis jamad selle bussiga, ma viin sind 5 euro eest marsruuttakso asutusse ja sealt saad 10 euroga Limassolisse kohe. Bussipilet oleks maksnud 5 eurot muidu, oleks ma oodanud. Tavaliselt ma 10 eurot endale ei lase vastu pükse teha, aga tundsin mingit kummalist sisetunnet, et just see taksojuht mind sellel hetkel üles leidis: “Hey, friend! Remember me?! You spoke with me in the airport yesterday!”.

Peatselt olin Limassolis. Taksojuht kihutas nagu segane. Uskumatu. Lennukis ei tekkinud ka sellised rõhumuutused õhu koostises kui seal taksos. Mõtlesin, et ongi parem – saab kiiremini kohale, taksos lämbe ju! Inimestest on hakanud ka päris kirev ettekujutus tekkima, aga sellest ma ei viitsi praegult sonida. Millalgi hiljem.

Juhtus nii, et mulle pakuti päris head tööd, normaalse graafikuga ja seotud internetipuntil silma peal hoidmisel. Homme annan vastuse. Ma ei jõua ära seletada kõiki asju, mis siin sünnib. Neid on liiga palju. Ma ei saa nii pikalt kohvikus passida. Pealegi kauplesin kohvi ka alla ja nüüd laen veel telefoni ka tagatipuks.

18.03.2008

Sissejuhatus

Tere sõbrad. Kirjutan seda päevikut, kuna paljud on palunud, et ma seda teeksin – ma loodan, et selle abil saan anda teile edasi neid elamusi, mis minu elus toimuvad. Mu kirjutamisstiil võib olla väheke kummaline, vahel lapselikult naiivne ja vahel vihane, sest kui ühiskond ütleb mulle, et see, mida sa teha tahad, on võimalik ainult mingisugustele nii ja naasugustele väga erilise ajuga inimestele vms. jama, siis ma tõestan, et selleks pole vaja mingeid erilisi võimeid – tuleb ära teha ja mitte halada, miks ikkagi ei saa. Loodan, et keegi järgi ei hakka tegema. See on paras kolgatatee ka vahel olnud. Aga pole mind veel murtud – olen tugevam ja energilisem kui iial varem olnud olen.

18.03.2008 lahkusin ma Eestist sihiga kolida elama Küprosele. Eelmisel õhtul käisin veidi Pärnus ringi noorema õega, tuletasin mälestusi meelde ja nautisin viimast päeva Eestis, sest tagasi tulen ma siis, kui elu toob ja seda ma ei oska hetkel ette ennustada. Pakun välja et miinimum 6+ kuu pärast.

Pärnu – see on linn, kus ma üles kasvasin. Päris lapsepõlves viibisin palju maakodus, Sindis, aga kooli ajal juba ainult Pärnus.

Mu elus on olnud kolm saatuslikku pööret, mis kõik on nii mu eluviisi kui vaateid elule muutnud. Saatuslikud pöörded said alguse 2006-ndal aastal. Võiks öelda isegi nii, et üks raamat muutis mu suhtumist ellu.

Esimene saatuslik pööre

Esimene saatuslik pööre sai aga alguse sellest, et ma kolisin Tartusse elama. Ma olin interneti teel hakanud suhtlema ühe toreda tüdrukuga ja pärast pooleaastast suhtlemist ma otsustasin, et aitab – on aeg elus muudatus teha. Tagant järele mõeldes tundub see koomiline väheke, kuid ma ei kahetse üldse, et selle sammu ette võtsin. Sest ma vajasin vabadust, vajasin iseseisvust, vajasin neid katsumusi ja väljakutseid, mida pakub võõras linnas üksinda elamine. Võõras linnas, kus mul polnud tuttavaid.

Tollel ajal, kui ma Tartusse kolisin, töötasin ma K-Arvutisalongis. Eelmise aasta suvel (2007) aga sai mul villand samas kohas passimisest, samu ülesandeid täites ja absoluutselt ei kannata ma seda, kui keegi mind otseselt käsutab. Oli suvi, palav, päevad igavad, kliente ka õieti polnud ja loidus oli peal. Tüdimus, igavus, seisak, väsimus. Mulle tekitab tohutult stressi stagnatsioon või sama koha peal seismine, seikluste puudumine ja ühesugune elu. Ma ei kujuta ettegi, kuidas peaks olema võimalik 10 aastat järjest samas kohas elada ja samu asju teha iga päev. See on lihtsalt kohutav mu arust. Teine asi on siis, kui on pere ja ka siis tuleb vahel midagi põnevat ette võtta perega. Ennemini sureksin Alaskal külma kätte kui elaksin terve elu igavalt, ilma riske võtmata.

Teine saatuslik pööre

Ühel päeval ma arutasin töökaaslasega, et miks taluda seda seisakut. Mis takistab võtta midagi kasulikumat ette ajaga? Miks teha rutiinset tööd, kui sama ajaga saaks palju rohkem raha teenida ja lisaks sellele veel reisida? Sellest sündis idee hakata ehitajaks ja minna Soome. Nii pea, kui puhkus tuli, otsisin välja hulga kontakte ja hakkasin mõtlema, kuidas seda plaani saaks teostada. Selle tarvis ostsin ka endale auto, kuna ilma autota on raske ehitusmees olla. Sain nii auto kui töö ilma suurema vaevata.

16-ndal augustil läksingi Soome ja Turu linna kipsiseinu tegema. Umbes samal ajal hakkasin ka valuutaturul kauplemisega tegelema muude asjade kõrvalt. Soomega jätkates; esialgu oli päris raske, sest töö oli täiesti võõras, inimesed hoopis teistsuguse ellusuhtumisega kui müügimehed. Õlu ja viin oli seal peamine eluvesi, sellest sain ma aru. Mäletan, et üks perekond ostis igal õhtul kümnete purkide viisi õlut teleka vaatamise kõrvale. Väga oluline omadus ehitusmeestel on igatahes see, et nad lähevad läbi tule ja vee. Sõjaväes on ka kergem. Ega töö üksi polegi eriti raske – raske on kaheksakesi kolmetoalises korteris elada. Seda on raske kirjeldada – sellest ei saa enne aru, kui ise ei proovi.

Mulle meenub üks naljakas lugu seoses Soomega ja töömeestega – ehtsad meeste lapsikused, kui nad viina võtavad. Ühel päeval võeti köögis laua taga ühiselt viina. Mehi oli rohkemgi kui tavaliselt – mingid muud tuttavad olid külla tulnud jooma. Järgmisel päeval aga oli kempsupott jumala umbes. Ma ei saa aru, kas keegi mõtles ka või ei mõelnud, aga lasti kangemat sinna potti järjest juurde, kuni see oli juba poolenisti täis ja suurepärased asjad ujusid sees ringi.

Pärast paaripäevast joomatuuri aga otsustati, et tuleb see majandus seal ära koristada. Keegi süüd omaks ka ei tunnistanud, aga sinna sisse oli visatud hapukurgi mingisugune roots ja viimane oli kahekorra kuskile torusse kinni jäänud. Ämbriga tuli värki välja tassida lausa ja põrand ka ujus kogu krempli all. Aroomid olid meeliülendavad.

Võrreldes kõige muuga oli see amet muidugi rahapada, kuigi see on omaette teema. Lõpetasin ehitusega arved ära, kuna elu andis mulle pidevalt mõista, et midagi on valesti ja valesti ei ole mitte konkreetne firma, konkreetsed asjad – valesti on hoopis midagi muud. Ma avastasin, et mul on tekkinud stress, pinged ja isegi kauplemine läks tõsiselt allamäge.

Vaatasin siis enda elu väheke kõrvalt. Hakkasin mõtlema raha peale ja elu peale. Raha on kummaline asi. Raha tahab panna inimesed oma pilli järgi tantsu lööma ja ta panebki. Samuti avastasin, et ma ei võta asja enam mõnuga – mõtlen liiga palju rahalisele tulemusele. Kliimast oli ka kohutavalt kopp ees ja täiesti kindel olin, et Eestis ma enam tööd tegema ei kavatse hakata – see on end minu jaoks täielikult ammendanud ja ei soovi. Ei taha. Siis peab küll midagi väga väga olulist juhtuma, kui ma peaksin veel elu sees Eestis tööle asuma. Ma tegin otsuse – minu elu ei valitse raha. Mina valitsen oma elu. Ma saan riskidest aru ja vastutan võimalike tagajärgede eest, aga seni, kuni ma olen õnnelik ja saan teha seda, mida ma tõeliselt teha tahan, ma ei muretse.

Muretsemine on kõige mõttetum asi üldse. Vastutus ja muretsemine on kaks väga erinevat asja. Vastutus ilma muretsemiseta on progress. Muretsemine koos vastusega on sidrun - inimsidrun. Muretsemine lihtsalt muretsemise pärast on arulage.

Tartust lahkumine oli päris raske. Ma elasin seal imeilusas kodus, väga toreda perekonna hoole all. Julgeksin öelda jah, et hoole all. Mairi on vist ainus inimene, kes minust tõeliselt on hoolinud. Ta on mind oma targa nõuga palju aidanud ja ometi olen ma ka tihti ikka jäärapäiselt seda teinud, mida ise paremaks pean. Ega seda ei saagi mu puhul muuta. Mind lihtsalt ei anna eriti suunata – lähen ise nagu tramm ja vahel panen hooga vastu kiviseina nagu nalja. Aga ma tõusen püsti, muudan suunda ja läheb jälle sama lauluga edasi, ainult veidi ettevaatlikumalt, valusad eluvitsad ja kogemused juhendamas ning valgustamas teed.

Kolmas saatuslik pööre

Kolmas saatuslik pööre on täna. Päev, millal ma lahkusin Eestist. Ma olen palju kaalunud ja mõelnud. Olen läbi mõelnud ka kõige negatiivsemad stsenaariumid, olen uurinud riigi ajalugu, tausta, majanduslikku seisu, peamisi majandusharusid ja -sektoreid, kus kõige enam tööd on, otsinud paar eestlasest tuttavat koha peal ja teinud muud uurimistööd.

Täna hommikul ma ärkasin väga vara ja pakkisin viimased asjad kokku ning olin valmis minema. Vanem õde oli nii tore ning aitas mind ja ma sain autoga Tallinnasse. Tallinnas kohtusin oma kõige parema sõbraga – me oleme praktiliselt terve elu olnud sõbrad, juba alg-klassidest saati. Oleme palju asju koos teinud ja ma olen tõeliselt tänulik, Erkki, et sa tulid mind ära saatma. Suurim lugupidamine.

Hommik möödus huvitavalt. Ma pole kunagi lennukiga varem lennanud ega lennujaamaski käinud. Minu jaoks oli see päris põnev. Huvitav oli vaadata, kuidas lennukid maandusid ja õhku tõusid, sest kaugelt vaadates tundus, et neil pole ju üldse mingit hoogu sees – enne lõpeb rada otsa kui nad teist käikugi sisse hakkavad panema, aga oh imet, ei lõppenudki rada enne otsa.

Minult on mitmed inimesed küsinud, kas ma lendamist ei karda – ei karda. Mu arust ainus asi, mis lendamise juures karta on, saab ju olla surm eksole. Aga surma ja elamist ma ei karda – need kaks on sellised asjad, mida ei tule karta ja mõttetu on kumbagi pärast hirmu tunda. Ma olen selles täiesti veendunud. Minu jaoks on see nii vähemalt. Ma ei tea, kuidas teised arvavad.

Jõudis kätte hetk, kus astusin passi ja käsipagasi kontrollist läbi, relvad ja narkootikumid võeti mult ära ja siis sain minna edasi uksest, mis viis väravani nr. 2. Veidi oli veel aega ja tuli oodata. Lennuk oli akna all – nägi teine päris sale välja. Nagu tiibadega vibraator, ainult et palju suurem. Ma olen alati arvanud, et selliste tähtsate linnade vahel nagu Tallinn ja Varssavi liiklevad ikka mingid suured ja võimsad Boeingud ainult, aga too lennuk oli tõesti üllatuslikult väike. Andmete järgi, mida pardal uurisin, oli ta pea-aegu 30m pikk, tiibade kogulaiusega 20m, maksimaalne kiirus umbes 700km/h ja võimeline läbima ühe korraga 1300km.

Mu koht oli akna all. Mingist laiutamisest seal küll juttu ei saanud olla, aga sellest pole üldse miskit hullu, sest lennuk on lennuk ja peamine, et ta lendab. Enne väljumist stjuuardess käis õlgedest punutud korvikesega mööda vahekäiku ja pakkus mingeid hõbedasi pakikesi. Ma ei saanudki aru, mis asja ta seal pakub – mõtlesin, et need on teepakid. Võtsin ka ühe – miks mitte, tee vastu pole mul kunagi midagi, kui pakutakse. Aga pakis ei olnud üldsegi tee. Ei, ei, ka see mitte... Paki peal seisis hoopistükkis kiri “refreshing towel” vms. – ühesõnaga mingi niisutusrätik neile, kellel ootamatult palav võib hakata. Esimene kord on ikka esimene kord – tee asemel võtad rätiku.

Lendamise kõige põnevam osa on õhkutõusmine ja maandumine. Nagu Tivoli. Mulle meeldis. Selline võimetuse tunne on – oled mingi suure masina vastutusel ja jõud millega see edasi paneb, on eluohtlik ja võimas – ma täitsa nautisin seda tunnet. Võimas tõmme. Nagu raketis istuks. Vaatad aknast välja ja tõusebki lendu. Kiirus on päris suur. Teed ja majad, autod ja põllud mööduvad üpris kiiresti, nagu see seal all oleks kõik üks naljanumber.

Küllaltki kiiresti jõudis rünkpilvedeni. Palju kiiremini, kui ma oleksin osanud oodata. Taevas oli täiesti pilves ju Tallinnas. Lennuk tungis pilvedesse ja vappus, nagu siis, kui sõidad konarliku tee peal bussiga. Aga pilvede peal on hoopis teine lugu – seal paistab päike. Kaugel üleval on ka kiudpilved, aga neid on ebaoluliselt vähe ja need ei avalda erilist mõju päikesevalgusele. Valgust oli palju. Päris rünkpilvede peal on tunne, nagu oleks mingis muinasjuturiigis – ümberringi on pilved nagu suured vatitombud – pane või suusad alla ja hüppa aknast kohe välja. Kõrgemalt aga jääb mulje, nagu oleks keset lumeluite lagendikku ja igal pool on vaikus, külm ja jäine tuul.

Maandumine oli sama, vastupidises järjekorras. Ainult selline uus elamus lisandus, et kui pilvedest allapoole jõudsime, siis vaatasin aknast välja ja nägin, kuidas all elu kihab – rekkad veavad kaupa, liiklus tihe, bussid, inimesed, majad nagu tikutopsid – kogu see kapitalismi vidin-vudin tundus naeruväärne sealt ülalt vaadates.

Hetkel olen Varssavi lennujaamas. Mul on tulnud siin mitu tundi niisama istuda ja sellepärast see esimene sissekanne nii pikk ongi. Vaevalt mul edaspidi tekkib aega asju nii detailselt kirjeldada, aga proovin korra nädalas ikka kirjutada, kui on midagi huvitavat, mida kirjutada.